Abiks õpetajale

Andekas õpilane klassis: õpikeskkonna kohandamine

Andekate laste sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid

Andekad alasooritajad

Topelt-HEV õpilased

Kui andekas laps satub kooli, muutub tema keskkond tublisti, tema vaimse arengu peamine määraja ei ole enam lapsevanem, ega ka mängimine eakaaslastega – see on kollektiivne õppimine teatavate reeglite järgi. Laps on nüüd juba varakult sunnitud kohandama ennast kooli nõudmistele ja sellega kaasnevale paindlikkuse puudumisele. Kuidas aga saab kool omaltpoolt ennast kohandada lapse vajadustele? Selleks on aegade jooksul välja kujunenud mitmeid eri põhimõtetel ja erineva edukusega toimivaid viise, mida järgnevalt lühidalt kirjeldame - pidades eeskätt silmas õpetajate võimalusi kooliõpet laste jaoks diferentseerida.

Andekas õpilane klassis: õpikeskkonna kohandamine

Lapse andekuse omapärad

Koolis õpetatavate ainete skaala laiuse juures ei tasu imestada, et mitte kõik lapsed ei oma selle omandamiseks vajalikku kognitiivset baasi võrdsel määral. Mõned lapsed on juba eelkoolieast spetsiifilise andekusega, mõnede puhul ilmneb edasijõudmatus teatavates ainetes (vastandina hiilgavatele tulemustele teistes) alles koolikursuste keerulisemaks muutudes. Näiteks võib laps saada halbu hindeid tekstist arusaamise kontrollis, kuid jõuda heade tulemusteni üldteadmisi nõudvates töödes. Ta võib osaleda matemaatikaolümpiaadidel, kuid olla äärmiselt nõrk etteütlustes. Mõnikord rõhutatakse erinevust järjestava ja ruumilise intelligentsuse vahel. Ruumilised oskused viitavad lapse võimetele luua kujundeid ja näha nendevahelisi seoseid. Ruumiliselt andekatel lastel on potentsiaal olla edukas füüsikas, geomeetrias ja fotograafias. Järjestamine eeldab üles-alla suundade, suurendamise, vähendamise, kõrvuti asetsevate numbrite, kujundite ja helide vaheliste seoste mõistmist. Sellised lapsed on võimekad aritmeetikas, keeltes, faktide meeldejätmisel jne.
Väidetakse, et meie kooliharidus soosib just järjestamisülesannetega hästi hakkama saavaid lapsi, kuid ei pööra tähelepanu ruumiliselt mõtlevatele lastele. Kuna valdav osa õppimisest toimub verbaalselt, siis laps kelle järjestamisoskused on tunduvalt kesisemad ruumilistest võimetest, peab enamasti oma pildiliselt mõtestatud info tagasi tõlkima järjestatud verbaalsesse vormi.

Homogeensed rühmad

Kui sarnaste vajadustega õpilased on ühes õpperühmas (klassis, koolis) siis on lihtsam organiseerida nende tarvidustele vastavat õpet. Sel eesmärgil on loodud homogeenseid klasse, rühmi, või koole õpilaste mingite ühiste tunnuste alusel. Eestis on traditsiooniliselt jaotatud (vähemalt keskkoolitasemel) lapsi andekuse ja huvide järgi paralleelklassidesse. Selline jaotus võib üldjoontes olla kasulik, kuid ta on liiga jäik ja jaotab lapsed justkui sotsiaalselt erinevatesse rühmadesse. Klasside vahel võivad tekkida pinged ja kaheks-kolmeks erinevaks tasemeks/huviks jaotamine ei suuda täita iga õpilase individuaalseid vajadusi (rääkimata sellest, et väiksemates koolides selline võimalus üldse puudub). Huvitav alternatiiv oleks antud juhul tasemerühmade loomine mõnes konkreetses õppeaines. Sel juhul jaotatakse lapsed õppetulemuste järgi ainete kaupa eri rühmadesse, kusjuures liikumine ühest rühmast teise on igal ajal võimalik. Laste erinevaid võimed avalduvad eriti näiteks matemaatikas ja keeltes, teadmispõhisemates ainetes nagu geograafia ja ajalugu ei ole vahed nõnda suured. Väidetakse, et andekamate laste grupid vajavad matemaatika mõne reegli või valemi omandamiseks kuni kümme korda vähem harjutamist kui vähemandekad. Eesti pikaajaline kogemus Rapla Vesiroosi gümnaasiumis näitab, et selline õppeviis motiveerib kõiki osapooli. Tahtmine liikuda tavarühmast süvarühma pani nii mõnegi õpilase varasemast pingsamini õppima.

Teine levinud võimalus homogeense õppe arendamiseks on vaba- või valikainete rakendamine, mis on Eesti koolides samuti levinud. Sel juhul õpivad koos lapsed, keda ühendavad sarnased huvid ja tavaliselt ka eeldused. Järgmine aste oleks kooli või klassivälise õppe organiseerimine, lastele, kes selleks soovi avaldavad. Siia kuuluvad mitmesugused huvikoolid, olümpiaadide ettevalmistuskursused või ka näiteks Tartu Ülikooli Teaduskool.

Õpetuse kiirendamine

Aktselereerimine tähendab eesti keeles kiirendamist ja see on selline õppevorm, kus kursus või ained läbitakse kiiremas tempos. Tavalised aktselereerimise liigid on:

• varasem kooliastumine
• klassikursusest ülehüppamine,
• kiirendamine mõnes aines või õpperühmas.

Uurijad on üsna ühel meelel, et kui lapsel on vastavad eeldused, siis varasem kooliastumine ei tohiks kaasa tuua sotsiaalset kohanematust, ning lapse õppeedukus säilib teistega võrdsena ka hilisemates kooliastmetes. Ettevaatlik tuleks olla sellistel juhtudel, kui laps on ebaühtlaselt arenenud, näiteks tema psühhomotoorsed või üldfüüsilised võimed on vaimsetest tunduvalt mahajäänud, sel juhul tuleks kiirendamise otstarbekust tõsiselt kaaluda.

Klassikursusest ülehüppamine on Eestis olnud vähelevinud, kuid uuringud näitavad, et kui lapse võimed seda lubavad, on see üks sobivaid viise, kuidas vältida andeka lapse jaoks väljakutsete puudumise ja tüdimustunde tekkimist. Selline ülehüppamine saab toimuda vaid lapse nõusolekul, kuid väga andekale lapsele peaks sellist võimalust õpetaja siiski pakkuma. Muidugi tähendab see lisatööd nii lapsevanematele kui õpetajatele.

Aktselereerimine mõnes aines seisneb selles, et vastavas aines moodustatakse õpilastest erirühm, kes läbivad selle omas tempos, seda tempot saab vajaduse kiirendada või aeglustada, ning lapsed võivad rühmast igal ajal liikuda teise.

Heterogeensed rühmad

Tavakooli klassid on enamasti heterogeensed, st, et ühes klassis õpivad väga erinevate võimete ja huvidega lapsed. Selline kirev grupp teeb õpetaja ülesande – tagada kõigile võimetekohane õpe - üsna raskeks, kuid seda vajalikumaks. Levinuimaks viisiks õpetuse taset tavaklassis diferentseerida on ülesannete andmine lähtuvalt õpilase eripärast. Siinkohal tuuakse välja kolm põhilist taktikat:

• teadmiste ja oskuste järgi diferentseeritud ülesanded
• üld- ja erivõimetele kohandatud ülesanded
• õpioskustele kohandatud ülesanded

Esimesel juhul lähtutakse lapse teadmistest antud valdkonna kohta, kui näiteks, õpetajale on teada, et laps oskab inglise keelt väga hästi, tuleb õpetajal leida tema jaoks keerulisemaid keelelisi ülesandeid, või kui lapse geograafiahuvi on tema teadmised klassikaaslastest kaugele ette viinud, siis tuleks õpetajal leida geograafiast selliseid aspekte, mida laps veel ei tea, kuid millest ta oleks väga huvitatud.

Üld- ja erivõimetele kohandatud ülesanded puudutavad selliseid aineid nagu matemaatika ja keel. Väga levinud on matemaatika kontrolltöödes lisaülesannete andmine, mille lahendamise eest võib saada nö boonuspunkte. Võimalik on ka anda kogu ülesannete komplekt eri raskusastmega.

Õpioskuse tasemele kohandatud ülesanded arvestavad lapse üldisi võimeid ise hankida teadmisi erinevatest allikatest ning nendest tervikpildi moodustamist. See on tihedalt seotud üldise intelligentsusega ning koolipraktika näitab et laste erinevused on siin küllaltki suured. Õpioskuste arendamiseks tuleks anda võimekamatele lastele iseseisvaks tööks rohkelt erinevat materjali, mille põhjal nad peavad ise olulist leidma ja uusi mõtteid tuletama.

Õpetaja roll

Uuringud on näidanud, et ükskõik kui uudsed ja edumeelsed pedagoogilised meetodid ei suuda vähendada õpetaja isiksuslike ja professionaalsete omaduste osakaalu laste arendamisel. Lõpuks on õpetaja see, kes kujundab õpikeskkonna ja kas soodustab või raskendab (muuhulgas ka andekate) laste arengut.  Soosituim õpetaja-tüüp on loomulikult demokraatlik õpetaja, selline õpetaja on avatud, eelarvamustevaba, ennast-täiendav ning võimeline lähenema igale õpilasele eraldi. Andeka lapse õpetaja oluline roll on lapse võimete mõistmisel ja tunnustamisel. Efektiivne õpetaja ilmutab tahet ja oskust  pakkuda õpilasele tema individuaalsust arvestavaid õppeülesandeid ja kohandada oma õpetamismeetodeid õpilase õpistiiliga, kaasata õpilasi reeglite ja eesmärkide püstitamisele, ergutada õpilase loovust ja toetada tema arenemist iseseisvaks ehk autonoomseks õppijaks.

Andekate laste sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid

Andekad lapsed on juba definitsiooni järgi teistest erinevad ja seetõttu esineb neil ka vajadusi ja probleeme, mida teistel lastel sellisel kujul ette ei tule. Neid probleeme saab jagada kaheks: a) mis tekivad lapse psühholoogiliste eripärade tõttu (nii intellektuaalsete kui isiksuslike); b) mis tulenevad keskkonna ja lapse konfliktidest.

Psühholoogilised eripärad

Andekate laste eripärad tulenevad nende erilistest vaimsetest võimetest. Linda Silverman on toonud välja järgmised seosed laste intellektuaalsete ja isiksuslike omaduste vahel.

Ebaühtlane areng
Andekus ei väljendu kõikides valdkondades korraga ja samaaegselt, andekatele lastele on tihti omane arengu ebasünkroonsus. Kõige levinumad on ehk konfliktid, mille juured on lapse motoorse arengu mahajäämuses tema intellektuaalsest arengust. Sellised lapsed teavad oma mõtteis, mida nad tahavad teha või luua, kuid nende motoorsed oskused ei võimalda neil seda, tekitades tugevat frustratsiooni

Suhted eakaaslastega
Paljud võimekad lapsed üritavad organiseerida koostegevust oma eakaaslastega, neil on ettekujutus kindlatest reeglitest, mida ja kuidas peaks tegema – kuid, üritades seda läbi viia, takerduvad nad oma kaaslaste suutmatusesse neid mõista. Nende väljamõeldud keerulised mängud või muud tegevused ei paku kaaslastele seda rõõmu, mida nad ootaksid. Pikemas perspektiivis viivad sellised ebakõlad sotsiaalse isoleerituseni.

Terav enesekriitika
Võime näha erinevaid alternatiive, kujutada ette ülesannetele olemasolevatest palju paremaid lahendusi – milleni jõudmine aga ei ole hetkel mingitel põhjustel realiseeritav – tekitab lastel ideaali ja tegelikkuse vahelise konflikti. Selle tulemuseks on kestev frustratsioon

Täiuslikkuseihalus
See on üks levinumaid võimekate laste valupunkte. Sageli on andekad oma tegevuses väga motiveeritud, neil on tahtmine alati edasi liikuda, mis tekitab ebarealistlikke ootusi enese suhtes. Väidetakse, et täiuslikkuseihalus (perfektsionism) on kuni 15-20% andekate laste arengut pärssivaks faktoriks.

Riski võtmise kartus
Eelmise punkti vastandina - ja mõnikord tagajärjena - omandavad andekad lapsed strateegia, mitte seada endale kõrgeid eesmärke. Kuna lapsed juba ette tajuvad, et mõni ülesanne võib ebaõnnestuda siis nad loobuvad nende seadmisest, jäädes nii keskmise lapse tasemele

Andekus on mitmeplaaniline
Mõned lapsed on väljapaistvad sedavõrd paljudes valdkondades, et nad killustavad ennast nende kõigi vahel kurnatuseni. Nad alustavad mitmesuguseid tegevusi samaaegselt, kuid ei suuda neid kõiki lõpuni viia.

Sotsiaalsed probleemid

Koolinormid
Kool kipub kohtlema kõiki võrdsete normide järgi, lugedes ainsaks eristuskriteeriumiks vanust. Lapsel – kes on võimete poolest omavanustest ees - ei jää tihti muud üle kui leppida reeglitega, jättes oma võimed välja arendamata

Ootused
Andekad on sageli protestivaimulised ja mittekonformistlikud. Nad astuvad vastu traditsioonidele ja etteantud rangetele raamidele. Selline käitumine kutsub teistel esile ebamugavustunde. Võimekas laps – kes on tihti ülitundlik - reageerib sellele valuliselt ning hakkab oma andeid varjama.

Sobiv sotsiaalne grupp
Millised on andeka poisi või tüdruku jaoks sobivad kaaslased? Mõnikord võivad nendeks olla vanemad lapsed, kes aga on nii mitmeski mõttes (näiteks, füüsilises) arenenumad. Kui andekas ei leia enda jaoks meeldivaid suhtlemisepartnereid võib ta pidada oma parimateks sõpradeks vaid raamatuid või arvutit, langedes nii isolatsiooni.

Peresuhted
Mõned perekondades võib esineda kalduvus oma lapselt liiga palju nõuda, toetamise asemel last pidevalt hinnates ja kritiseerides. On aga ka perekondi, kus andekust pannakse pahaks, lapse üliaktiivsust, uudishimu, õppimistahet ja tundlikkust ei mõisteta. Lapsevanematel ei jätku teadmisi andeka lapse eripärade arvestamiseks.

Tugitegevused

Õpetajad, lapsevanemad ja nõustajad peavad suurendama oma teadlikkust andeka lapse eripäradest, probleemidest ja vajadustest Üsna levinud on arvamus, et andekas ei vaja abi - kuna tema kooliedukus on ilmne - arvatakse, et ta saab ise hakkama. Kuid (mõnikord ehk peidetult) on teistest erinev olemine lapsele väga raske. Enamik inimesi kuuluvad ju keskmiste hulka, seetõttu ei oska nad näha, milliseid katsumusi peab eriline laps läbi elama. Võrreldes tähelepanuga, mida osutatakse halvasti õppivatele või puuetega lastele, on andekate erivajadused täiesti unarusse jäänud. Õpetajate arvamused andekatest kipuvad olema stereotüüpsed, õpilaste loomingulisus, üliaktiivsus ja tundlikkus mõjuvad (eriti suure kooli tingimustes) pedagoogidele ärritavalt. Õpetajate teadlikkuse arendamine – millised nad siis on need kooli targemad pead tegelikult - oleks vajalik, tagamaks seda, et laps ei jääks oma muredega üksi. Koolipsühholoogide roll on selles töös võtmetähtsusega.
Sama möödapääsmatu on ka vanemate teavitamine. Vanemad tunnevad oma lapsi kõige paremini ja nende võimalused oma võimekat last aidata on suuremad, seetõttu oleks vajalik kõigi osapoolte koostöö – et õpetajad või nõustajad kontakteeruksid vanematega, räägiks tekkinud muredest ja vajadusel jagaks suunavaid materjale. Andekate laste probleemid (N. Colangelo) :

• Andekad õpilased on tavaliselt sama hästi kohanenud kui keskmised õpilased
• Sotsiaal-emotsionaalsete probleemide põhjusteks on valdavalt just andekus ise
• Meie ühiskonnas ei ole kasulik olla liiga tark
• Lapse kognitiivsete vajaduste rahuldamine toob kaasa ka nende sotsiaal-emotsionaalsete vajaduste rahuldamise
• Andeka jaoks kõige raskemaks perioodiks on teismeliseiga
• Intelligentsus ei tähenda automaatselt tugevat iseloomu
• Suitsiidikalduvuste esinemiste poolest keskmiste ja andekate laste grupid ei erine
• Isolatsioon, ärevus ja depressioon on peamised andekate õpilaste psühholoogilised probleemid
• Andekate õpilaste enesehinnang ei ole kõrgem ega madalam kui teistel õpilastel
• Andekad lapsed on oma kaaslaste sotsiaalsete vajaduste suhtes tundlikumad
• Andekate alla oma võimete õppimise põhjuseks on erinevad psühhosotsiaalsed pinged
• Vanemad sageli ei tea, millised on nende lapse vajadused
• Nõustajad (ja õpetajad) ei pööra andekatele piisavalt tähelepanu

Andekad alasooritajad

Tihti võime koolides kohata olukorda kus lapsed kelle kohta arvatakse, et nad on andekad ei suuda või ei taha oma võimete kohaselt õppida. Inglisekeelses kirjanduses on neid nimetatud underachievers, mida on eesti keelde tõlgitud kui alla võimete edasijõudjad või mahajääjad. Alla võimete edasijõudmise põhjuseid on mitmeid, nii nagu ka selle avaldumisvorme (näiteks on laps matemaatikas tugev, kuid põrub läbi etteütlustes). Suuresti on see ka hinnangu küsimus – hindajaks on siin kas õpetaja, lapsevanem või õpilane ise. Mõni nendest kolmest osapoolest on seadnud üles ootused, mida õpilane ei suuda täita. Kui andekas õpilane ei jõua vastavalt oma võimetele edasi - on see eelkõige tulemus, mille põhjused võivad olla väga erinevad. Iga pedagoogi või lapsevanema eesmärk peaks olema jõuda nende põhjusteni, et laps saaks vajalikku juhendamist.

Toome välja kaks suurt põhjuste gruppi:
a) õpilase mitmesugused psühhosotsiaalsed probleemid;
b) õpilase andekuse omapärad, mille põhjuseks võivad olla ka varjatud puuded.

Psühhosotsiaalsed probleemid

Nende probleemide hulk on kirju. Sylvia B. Rimm on esitanud klassifikatsiooni mille järgi tähtsateks alla võimete õppimise iseloomustajateks on a) ootused ja b) motiveeritus. Ootused võivad olla lapse enda omad või väljastpoolt tulevad, kuid nad on igal juhul lapse jaoks olulised. Motiveeritus näitab lapse enda tahet koolis tulemusi saavutada.

1. Õpilased kes on väga motiveeritud ja omavad realistlikke ootusi – edasijõudjad

• Tunnevad sisemist survet ja seavad endale kõrgeid saavutatavaid eesmärke
• Väärtustavad kiitust, kuid ei sõltu sellest
• On omandanud sobivad õppimisoskused

2. Õpilased, kes on väga motiveeritud, kuid omavad ebarealistlikke ootusi – mahajääjad

a) Kes seavad endale liiga madalaid eesmärke

• Arvavad et koolis edasijõudmine pole tähtis või takistab teistega läbisaamist
• Lõpetavad pingutamise, kuna püstitatud madalate eesmärkideni on kerge jõuda

b) Kes pingutavad, kuid seavad endale liiga kõrgeid eesmärke

• On võtnud endale eesmärke, mis on seatud neile väljastpoolt (vanemad, õpetajad jne)
• Tunnevad huvi paljude asjade vastu ning soovivad nende kõikidega tegeleda, kuid ei suuda.

3. Õpilased kes ei ole motiveeritud ja omavad realistlikke ootusi – edasijõudjad

•  Jõuavad kooli alguses hästi edasi, kuid leiavad õppimise olevat liiga kerge. Lõpetavad pingutamise, sest puudub vajadus
• Neil puudub väljakutse. Teevad oma töid lohakalt, kuigi edukalt.
• Nende õppimisoskuste areng võib olla pärsitud.

4. Õpilased, kes ei ole motiveeritud ja omavad ebarealistlikke ootusi – mahajääjad

• Pingutavad vähe ja omavad niivõrd madalaid eesmärke, et nende varasemas andekuses juba kaheldakse
• Vajavad abi väljastpoolt
• Neile on omased varjatud või ilmsed tõsised psühhosotsiaalsed probleemid

(osaliselt refereeritud K. Pittelkow & A. Jacob raamatu "Andekas laps" järgi)

Selline klassifikatsioon on väga ülevaatlik ja võimaldab vaadelda nende taga olevaid tegelikke põhjuseid. Näiteks punktis 2a kirjeldatud lapsed püüavad tõenäoliselt oma kaaslaste või koolisüsteemiga sulanduda enda võimete arvelt. Sellised lapsed on saanud signaali, et „pole tark olla tark“. Lapsed, keda saab liigitada gruppi 2b, on aga kas sattunud oma vanemate (või õpetajate) surve alla, või kalduvad perfektsionismi. Viimasega võib kaasneda soov olla igas valdkonnas parim ja lüüa kaasa kõikides tegevustes. Gruppi 3 kuuluvad edasijõudajad on sageli nö nivelleeriva haridussüsteemi ohvrid, neile ei ole kunagi väljakutseid esitatud ja nad ei ole oma annetest ehk isegi teadlikud. Neljas grupp on aga kõige keerulisem, põhjuseid, miks andekas õpilane oma anded „kaotab“, võib olla palju (nt koolikiusamisest põhjustatud stress) ning nende lastega tuleks tegeleda süvitsi.

Topelt-HEV õpilased

Andekad puuetega lapsed

Andekus ei välista puuete olemasolu. Puuete diagnoosimise muudab antud juhul raskemaks see, et laps on oma annete arvelt võimeline hakkama saama keskmisel tasemel, mistõttu olemasolev puue jääb märkamata.

K. Pittelkow ja A. Jacob pakkusid välja nimekirja nähtustest, mille olemasolu võib viidata varjatud puudele:

• Laps paistab silma suurepäraste ideedega, kui ilmutab äärmiselt kesiseid tulemusi kirjalikes ülesannetes
• Lapsel on suurepärased ideed, kuid halb hääldus ja vilets käekiri, mis teeb tema tööde lugemise raskeks.
• Laps ilmutab head arusaamisvõimet kui asjasse on kaasatud faktid, kuid jääb hätta siis, kui tegu on järjestikuliste lugudega
• Laps saavutab häid tulemusi lühivastustega töödes, kuid jääb jänni, kui nõutakse pikemaid vastuseid
• Lapsel on raskusi toimetulekuga lihtsate töödega, kuid saab hakkama raskemate kontseptsioonidega
• Lapse tulemused kõiguvad eri aegadel
• Laps jõuab korrektse vastuseni kui talle antakse rohkem aega.

Kui õpetajal või lapsevanemal kahtlusi, kas lapse intelligentsus on arenenud ebaühtlaselt, võib ta pöörduda psühholoogi poole. Kui lapsel on õppimisvõimetus, näitab psühholoogi poolt läbiviidud IQ test suuri kõikumise testi erinevate osade lahendamisel ning psühholoogi tehtud tähelepanekud on oluliseks abiks probleemide diagnoosimisel.

Vahel võib kõrgete vaimsete võimetega lastel esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire: lastel ja noorukitel esinev häire, mida iseloomustab tahte kontrolli puudus, keskendumisraskused ja hüperaktiivsus. Asperger'i sündroomi puhul on peamisteks sümptomiteks sotsiaalsetest suhetest eemaletõmbumine ja piiratud ning korduvate käitumismustrite teke.

Kõrvalsümptomite hulka kuuluvad  suur huvi lugemise vastu, arenemata motoorsed oskused ja sotsiaalne isolatsioon. Niisuguste sümptomite puhul tuleb aga olla väga ettevaatlik kliiniliste hinnangute andmisel, sest samasugused ilmingud võivad olla ka lihtsalt andekusega seonduvad iseärasused, mitte aga vastava neuroloogilise puude kliiniline pilt. Niisuguste sümptomite alusel tehtud väärdiagnoosid on küllalt sagedased, mistõttu tuleb suhtuda sellesse probleemi äärmise tõsidusega.

***************************

Vaata lisaks:
Kuidas arendada andekaid lapsi (Viire Sepa artikkel Põhikooli õppekava, matemaatika ainekava raamatus)