Abiks lapsevanemale

Andekuse avastamine

Tavaliselt märgatakse lapse andekust lihtsalt last jälgides. Vanemad, sõbrad või õpetajad märkavad, et laps saab mingite ülesannetega paremini hakkama või ilmutab muid andekuse tunnuseid. Andekuse hindamine teatatavate tunnuste järgi ongi kõige kindlam (mõnikord küll subjektiivne) võimekate väljaselgitamise meetod.

Andekas lapsel on tavaliselt mõned nendest omadustest:

• On kiire õppija
• Hea abstraktne mõtleja
• Omab laialdast sõnavara
• Omab väga hea mälu
• On tundlik ja emotsionaalne
• On arenenud õiglustundega
• Püüab oma tegemistes täiuse poole
• On oma huvides järjekindel
• Eelistab endast vanemate seltskonda
• On hea huumorimeelega
• Laialdaste huvidega
• Õpib varakult lugema
• Arenenud kujutlusvõime (palju kujuteldavaid sõpru)
• Väga loominguline
• Iseseisev ja protestimeelne
• Hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija

Teine võimalus andekust avastada seisneb testimises. Juba rohkem kui sada aastat on laste võimeid hinnatud intelligentsustestide abil. Need testid annavad nn IQ-skoori, mis hindavad, mil määral on konkreetne laps keskmisest võimekam. Kui keskmine on alati 100, siis näiteks vaid 2.2 % vastava vanuse lastest on IQ üle 130. Traditsiooniliselt peetaksegi andekaks lapsi kelle IQ ületab 130. Samas tuleb silmas pidada, et enamasti mõõdavad sellised  testid matemaatilisi, ruumilisi ja verbaalseid võimeid. Nii et, kui laps on ühes osas üliandekas, kuid lahendab teised osad halvasti, siis IQ üldskoor ei ole tema iseloomustamiseks kõige parem mõõtevahend.

Andekus eelkoolieas

Lapsevanematel on põhjust olla oma lapse suhtes tähelepanelik juba imikueas, sest ta võib olla andekas! Uurimuste järgi väljendub see vähemas unevajaduses, võimes keskenduda mingile ühele objektile, suuremas aktiivsuses, erilises tundlikkuses. Sageli roomavad, kõnnivad ja jooksevad andekad lapsed teistest tunduvalt varem. Juba siis saab sellise lapse arendamise ja tema vajaduste heaks midagi teha, võimaldades talle mitmekesist ja pidevalt vahelduvat keskkonda. Imikuea arengu võtmeks peetakse just füüsilist (psühhomotoorset) tegevust, sest laps, õppides keskkonnaga manipuleerimist, arendab märkamatult ka oma mõtlemist.

Selgemini avalduvad erakordsed võimed siiski alles keele kasutuse alguses. Sageli hakkab andekas laps rääkima juba siis, kui teised kasutavad alles pudikeelt. Talle võib olla omane teatav ebatavaliselt küps väljendusviis, teistest lastest erinev suhtumine ümbritsevasse, näiteks soov uurida kõike või ka ebatavaline emotsionaalsus. Üsna oluliseks näitajaks loetakse huumorimeele olemasolu. See võib avalduda näiteks ootamatutes keelemängudes, millele lapsevanem või lasteaiakasvataja ei oska reageerida. Kui ühel lapsel paluti ulatada kruus (inglise keeles „pass the cup), asetas ta kruusi põrandale ning möödus temast, kõigepealt edaspidi, ja siis veelkord tagurpidi („pass“ tähendab ka mööduma). See laps oli enda jaoks avastanud selle sõna mitmetähenduslikkuse ja otsustas ennast ja teisi sellega lõbustada. Võib olla üsna kindel, et lärmakas lasteaiakeskkonnas võivad sellised leiud jääda hindamata.

Kuna abstraktne mõtlemine omandatakse läbi keele, on ka selle arengu kaardistamine lapse vaimsete võimete ja vajaduste jaoks väga oluline. Lapsevanemal on raske hinnata oma last, sest tihti puudub otsene võrdlusvõimalus. Arengutaseme üle otsustamise hõlbustamiseks saab kasutada psühholoogide poolt koostatud arengutabeleid. Siinkohal toome ära ühe sellise tabeli:

Nimekiri andekuse kriteeriumidest:

• Ebatavaline erksus imikueas
• Vähenenud unevajadus
• Suur aktiivsus
• Võime koondada tähelepanu ühele tegevusele
• Tugevad reaktsioonid mürale, valule
• Loomulike arengujärkude kiire läbimine
• Varane ja ulatuslik kõne areng (pikemalt hiljem sellest)
• Uudishimu
• Suurepärane huumorimeel.

Eelkooliealise andeka lapse jaoks sobiva keskkonna loomine.

Juba varakult peaks vanemad tähelepanelikud olema, et avastada laste huvid ning püüdma neid arendada, luues vajaliku keskkonna. Keskkond võiks võimaldada rikkalikult aistinguid ning olema avatud, et laps saaks ümbritsevat ise uurida. Püüdke korraldada nii, et lapse mänguasjad oleks natuke arengust ees, kui laps vajab nendega mängimiseks abi, suunake teda pisut. Väga tähtis on raamatute ettelugemine, see arendab keeletaju ja kujutlusvõimet. Lugedes ette mõnda lugu oleks kasulik lapse käest küsida, kuidas tema sündmustest aru sai ja mida ta arvab, mis edasi juhtub. Sellega arendate lapse loovust. Samuti võiksid kõik muud tegevused olla nö avatud iseloomuga, kus laps saaks ennast ise suunata ja oma huve rahuldada. Kuna andekad on juba varakult suunatud igasugustele väljakutsetele, siis liiga struktureeritud tegevused võivad tekitada neis igavust. Kui laps ilmutab huvi ainult teatud tegevuste vastu, siis on kasulik teda selles ka arendada, samas ei tohiks unustada mõne muu valdkonna tegevusi täiesti unarusse, seda eriti väikelapseeas. Kui teie laps on hea keeleoskuse ja arutlusvõimega, kuid ei ole osav mitmesugustes käelistes tegevustes, oleks soovitatav last viimastes siiski arendada, sest varases eas on füüsiline tegevus vaimseks arenguks vältimatu.

Sageli on andekas laps eriline mitte ainult vaimsete võimete, vaid ka isiksuseomaduste poolest, mis on potentsiaalsete hingelisi ja suhtlemisprobleeme allikaks. Rogers ja Silverman on suurt hulka lapsevanemate hinnanguid uurides toonud välja järgmised erinevused andekate ja tavaliste laste vahel:

Valulik reaktsioon frustratsioonile, perfektsionism, liiga suur tuhin edasi jõuda, midagi uut leida ja õppida – kõik need üleelamised ei ole lapsele kerged. Niisugustel juhtudel saab lapsevanem koos lapsega mõelda, milles täpselt mure seisneb, püüdke jagada see väiksemateks osadeks, et laps mõistaks, miks ta ennast halvasti tunneb. Tihti piisab lihtsalt murest rääkimisest, et laps leiaks sellele ise lahenduse. Hoiduda tuleks aga hinnangute ja valmis lahenduste pakkumisest – see soodustab lapses abituse tunde kasvu ning pärsib tema enda tahtmist ja oskust muredega hakkama saada.

Arenenud huumorimeelt võib laps teiste suhtes (kogemata) kurjasti kasutada, sel juhul selgitage,et igal teol on ka tagajärjed ja õpetage, kuidas näha seda kuidas teine inimene ennast tunda võib. Kalduvus mängida üksi viitab mõnikord sellel, et talle sobiks rohkem endast vanemate seltskond, mida püüdke siis lapsele ka võimaldada. Kõikide nende võimalike kitsaskohtade suhtes peab olema tähelepanelik. Andekas laps on teistest erinev ja vajab seetõttu erilist tähelepanu.

Üldised soovitused andeka lapse toetamiseks

• Püüdke mõista lapse tundeid. Aidake lapsel saada teadlikuks  oma probleemidest ja nende põhjustest.
• Võtke endale aega, et kuulata laste mõtteid ja arvamusi. Ärge olge hindav, hoiduge andmast enneaegset nõu ja ärge moraliseerige.
• Andke lapsele jõukohaseid iseseisvaid ülesandeid, et tal areneks välja vaimne ja emotsionaalne enesekindlus.
• Kehtestage kindlad reeglid, mille mõttest ja tarvilikkusest laps saab aru. Võimaldage lapsel osaleda nende reeglite kehtestamisel.
• Olge tunnete suhtes avatud. Rääkige enda ja lapse emotsioonidest, ka negatiivsetest.
• Pidage meeles, et nad on eelkõige lapsed ja alles seejärel andekad. Ärge käituge nendega nagu "väikeste täiskasvanutega".
• Käituge nii et laps saaks, aru et mitte tulemus pole tähtis vaid ka selle saavutamise protsessi nautimine.
• Kiitke tugevaid külgi ja olge delikaatne nõrkade külgede suhtes
• Looge õhustik, mis annab lapsele kindlustunde, et teda ei kritiseerita ja ei rünnata.

*********************************

Vaata lisaks:
Videosalvestus TÜ perepäeva  loengust „Lapse andekuse avastamine ja toetamine“